Monday, October 13, 2008

Kunagi loetud, meelde jäänud ja meeldinud luuletus. Autorit ei tea/ei mäleta.

On õhtu  jaanuar  kõik teed on umbes

on kylm on võõraid toone Sinu jumes

paks mets ja meie lähme umbes

kuid näe siis sääl yks televiisor lumes

ekraan on hele mererand ja palmid

paar suvilat ja mõned limusiinid

siis vahetuvad pildid nende all ka salmid

ja mul ykskõik njuujorgid varnad viinid

Sa kangestud ja vaatad yksisilmi

ma kisun kätest Sind ja rebin jalust

Sa seisad keset lund ja vaatad filmi

ei hooli käed ei jalad kylmavalust

Sa jääd kesk lund ja mina põgenen

ma põgenen ja Sina jääd kesk lund

tuisk matab Sind ja virvendavat pilti

te kevadeni näete yhte und

Sunday, October 12, 2008

Me oleme oma aja vangid. On võimalik murda ajast välja (tagasi, enamasti ja sedagi põhiliselt mälestuste/ettekujutusvõime kaudu), aga väljamurded jäävad yldjuhul lyhiajalisteks. Ma tahaksin elada maailmas, kus (enamus) mehi oleks härrasmehed ja (enamus) naisi daamid. Ja ma ei pea silmas kapseldunud ühiskonnagruppe või mõningaid subkultuure, vaid tervikut.  Või mis tervikut... oleks see nii kas või mu armsas Eesti Vabariigis.

Tegelikkus muidugi on pisut erinev. 

Jalutasin mõned päevad tagasi mööda öist Tartut. Tulin tuttava juurest, olime joonud pudeli täiesti talutavat Tarapaca Merlot'd ja meenutanud yhiseid õpinguaastaid Ylikoolis. Ja kunagise filosoofiaõppejõu auks sirvinud/refereerinud Johann Gottlieb Fichte kirjutisi ;). Oli olnud tore õhtu. 

Jalutasin, hingasin niisket sygisöö õhku ja tundsin end hästi. Kuni hetkeni, mil selja tagant kostus puruneva pudeli klirinat. Tagasi vaadates nägin kahte alkoholist hägustunud silmadega hm... noormeest? ja kahte väga värvitud hmm... neidu?. Silma järgi kõik umbes 16-17. Purunenud pudel ei oleks jäänud viimaseks, sellele viitas viskevalmis teine tyhi pudel yhe meessoost olevuse käes. Tjah. Ma vist pean tõesti rohkem nooremate inimeste seltskondades ringi liikuma. Minu märkuse peale, et nõnda pole yldsegi ilus teha ja ehk asetataks pudel tervena teepervele, tuli vastuseks midagi sellist, mida ma ka halvimate pohmelliööde unedes pole kuulnud. (Ei hakka võimalikku lugejat täpse tekstiga tyytama.) Ja loomulikult päädis see sellega, et noorsandid kippusid vägisi rusikaid viibutama. See selleks. Et noorsugu on tänapäeval yle keskmise agressivne, olen ma varemgi tähele pannud... Aga mis imestama pani oli see, et need neiuhakatised (kasutades väga roppu keelepruuki) isasolevusi tagant ässitasid. No täielik shaakalite kari, tõepoolest.  Ok, yksikasjadesse laskumata, pudel jäi terveks, mina ka. 

Koju jõudes panin peale Ultravox'i videokogumiku ja elasin veidi uusromantilises maailmas. Kus mehed on härrad ja naised/neiud daamid. Ja on olemas kombed. Ja suhtlemiseks kasutatakse inimkeelt, mitte röhkimisele sarnanevaid artikuleerimata häälitsusi, mis segatud vandesõnade ja ähvardustega. Ja ma tahtsin tagasi ennesõdadeaegsesse Euroopasse.

Me oleme oma aja vangid :(